Kõik Evely'i postitused

Kui keegi küsib, kes ma olen ja millega tegelen, siis vastus on siin- olen abikaasa, kolme laheda kuti ema, tütar, õde, tädi, sõber ja loomulikult ka jooksupartner. Tegelen väga paljude erinevate asjadega. Nagu näiteks olen mõnel päeval läbirääkija ning kriisiolukordade lahendaja, teisel päeval logistik, kolmandal kokk, koristaja ning õpetaja ja neljandal päeval hoopis õpilane. Siin blogis kirjutan igapäevastest hetkedest, enda hobist- jooksmisest, reisimisest, aga kindlasti elust teisel pool piiri.

Nädal koduõppel

Nii palju lapsi kui see nädal, ei ole vähemalt Euroopas küll kunagi koduõppel olnud! Suurepärane võimalus neile vanematele, kes on mõelnud juba varem lapsed jätta koduõppele, kuid pole julenud seda sammu siiski astuda. Suurepärane võimalus ka nendele vanematele, kes pole koduõppe vormile varem mõelnud, aga saavad seda siiski proovida….

Elu pakub meile ikka uusi väljakutseid!

No nii, esimene nädal koduõppest edukalt seljataga!!! Kõik osapooled on kenasti elus! Tegelikult ei ole olukord nii hull….pigem hullem :), see oli nüüd nali!

On olnud küll pingelisemaid momente, kuid tegelikult on äge koos lastega õppida!!! Olen õppinud palju, eriti just selle kohta, kui kannatamatu ma olla võin! Olen aru saanud, kui raske on kahe lapse vahel ennast jagada, et neile vaheldumisi seletada, mida nad tegema peavad. Õnneks vanem poeg saab asjadega ise hakkama ja minu ülesandeks jääb kahe noorema lapse õpetamine.

Alustasin selle postitusega siis, kui esimene nädal koduõppel läbi sai. Täna on 05. juuni ning Samuel ja Gregor lõpetasid teise nädala taas koolis käies.

Mõned minu tähelepanekud ja emotsioonid seoses koduõppega:

1. Esimene nädal oli kõige raskem nii mulle kui lastele kuna uut rutiini polnud, paljud asjad vajasid kõige pealt endale selgeks tegemist/ avastamist ja siis lastele tööülesannete kätte jagamist.

2. Peale minu ja laste õppisid ka õpetajad. Esimesest nädalast tehti kokkuvõte ning teisel nädalal oli kõiges vajalikus juba oluliselt lihtsam orienteeruda. Siinkohal suurimad tänud meie koolile ja õpetajatele!

3. Mulle meeldis koos lastega õppida, palju põnevat sai teada! Ja nagu ikka oli vaieldamatult minu lemmik tunniks matemaatika😀. Ah jaa, tegelikult meeldis mulle ka koos Samueli ja Gregoriga kehalise kasvatuse tunni harjutustest lühifilme teha.

4. Ausalt ma ei kujuta ette, kui sa oled töötav vanem, kes oli kodukontoris ning samal ajal pidi tegelema mitme lapse õpetamise, söögitegemise ja kõige muuga! Respect teile!!!

5. Evely- ära ole kärsitu, lapsed ei tee asju sama kiiresti kui sina! Seda tuletasin endale päevas mitu mitu korda meelde! Korralik enesekontrolli treening! Tuleb tunnistada, et alati ei olnud ma edukas, aga iga kord vähemalt proovisin anda endast parima.

6. Koduõpe andis hea ülevaate, mida ja kuidas lapsed koolis õpivad. Mida ootavad neilt õpetajad.

7. Mina sain kinnitust sellele, et Gregorile meeldib küll väga koolis käia, aga õppida meeldib talle individuaalselt. Samuel samas tahtis hästi palju asju iseseisvalt teha. Andre naudib kodus õppimist, tema alustab täismahus koolis käimist järgmisest nädalast. Andre ütleb, et kodus on hea rahulik keskenduda.

8. On kaks varianti, kas koduõpe või koolis käimine. Kaks nädalat käisid poisid mõned päevad koolis ja mõned päevad olid kodus õppimas. Minu arvates oli see kõige keerulisem kuna lapsed ei suuda nii kiiresti ümber orienteeruda ning kodused päevad kujunesid vähemalt meil üsna suureks ” kummi venitamiseks”.

9. Kui laps ütleb, et nii palju ei pea tegema, siis tasub aeg ajalt teda ikkagi rohkem tagant utsitada, sest see annab võimaluse talle endale olla edukas!

Hirmuga silmitsi

Be or not to be, this is a question…..minna või mitte minna küsis eile minu käest üks väga hea sõber….teemaks siis pikalt planeeritud perereis Taisse. Loomulikult ju hõiskaks, et oh kui äge, tahan kaa…aga…täna seisab maailm silmitsi viirusega, mis on segi paisanud paljude inimeste elud. Segi paisanud eelkõige hirmu ja teadamatuse pärast, mis see viirus endast päris täpselt kujutab ja mis see kõik endaga kaasa võib tuua…..

Täna on 19.märts, homme hakkab kevad….

Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi, aga nagu ikka sõidab aeg ajalt midagi täiesti ootamatult sisse ning viis päeva hiljem avastad, et tahtsid midagi öelda, mida täpselt, kes seda enam mäletab 🙂

Tore on see, et see sama hea sõber oma perega siiski otsustas reisile mitte minna. Olukorras, kus paljud eestlased ei saa kuidagi koju kuna üle maailma on paljud lennud tühistatud ning riigipiirid kinni, on see kuidagi rahustav teadmine, et nad kodus on.

Tegelikult on maailmas selle viie päevaga palju muutunud…just lugesin kusagilt, et kui viimane majanduskriis 2008 aastal oli etteaimatav, siis tänane kriis keeras maailma tagurpidi praktiliselt 16 päevaga……ja see kriis saab olema ilmselt palju palju rängem….

Nagu koolid Eestis, nii on koolid ka Šveitsis alates sellest nädalast olnud koduõppel. Paljud, kes on ehk mõelnud lapsi koduõppele jätta, kuid on millegipärast siiski kartnud seda sammu astuda, saavad nüüd seda proovida…vahva eksju! Seda, kuidas meie peres koduõppel olles asjad sujuvad kirjutan ma järgmises postituses.

Hirmu on tänases maailmas palju, mõistetavalt! Kuid mõnikord juhtub meie isiklikus elus palju rohkem ning ununeb kõik muu ning sa päriselt oled mures, milline võib olla diagnoos sinu koerale ning tunned hirmu kõige hullema ees. Sa ei taha mõeldagi, kuidas sinu lapsed olukorrale reageerivad, mida tunnevad.

Nii see elu on, iga päev oma hirmudega….hirmuga astuda üle uue klassi ukseläve, leida sõpru uues koolis, kaotada mõni oma lähedastest, minna elama uude riiki jne. jne.

Minu ema ja isa on mulle kunagi öelnud: ” Kui sa ei proovi, siis ei saavuta sa kunagi seda, mida tahtsid…sul ei ole midagi kaotada, proovi!” Seega alati tasub proovida, no jah ehk mitte just kõike…aga siiski, minu kogemust öelda jah võimalusele kolida elama Küprosele ning siis Šveitsi on ennast igati õigustanud. On olnud keerulisemaid hetki ja raskemaid momente, kuid need kõik on mind arendanud või õpetanud mind tundma ennast või oma lapsi.

Küsimus on, kas seista oma hirmuga silmitsi ja näha selles võimalust või siis tarduda paigale….mulle meeldib esimene variant rohkem, kuigi ilmselt kaljuserval mind kõndimas ei näe 😉

Pikk tee diivanilt ukseni

Minu esimene postitus nagu paljud järgnevad, kuid kindlasti mitte kõik, on seotud jooksmisega.

On laupäev, ilm on mõnus, päike piilub pilvede vahelt ning tuult ei ole… ideaalne jooksuilm nagu jooksurahvas tavatseb öelda! Mina istun toas ja pugin pitsat! Väga maitsev! I-le täpiks tiramisu!!! Aga hing ihkab rohkemat.
Peale pooleteise tunnist võitlust iseendaga, kas minna jooksma või mitte, jõuan lõpuks otsusele! No, mida k…..t sa passid, pane jooksuriided selga ja mine õue! Nii ka teen, üle pika aja… ja taas mõistan, miks ma jooksmist armastan. Mõtted saavad klaariks ja keha kergemaks 😀. Ka kaalule on mõnusam astuda, sest hoolimata talvise hooaja ponnistustest, ei ole ma siiani teiselt korruselt alla langevat kaalu näinud 😜.

Täna otsustan joosta vaid oma mõtetega, ilma muusikata! Ei tea, kas tänu sellele või mitte, aga täna keerleb mu peas palju teemasid, millest tahaksin kirjutada…selle tulemusena vormub blogi teiselpoolpiiri… miks just selline nimi… sellest juba järgnevas postituses… mõnusat nädalavahetust 🌞🌞🌞