Kõik Evely'i postitused

Kui keegi küsib, kes ma olen ja millega tegelen, siis vastus on siin- olen abikaasa, kolme laheda kuti ema, tütar, õde, tädi, sõber ja loomulikult ka jooksupartner. Tegelen väga paljude erinevate asjadega. Nagu näiteks olen mõnel päeval läbirääkija ning kriisiolukordade lahendaja, teisel päeval logistik, kolmandal kokk, koristaja ning õpetaja ja neljandal päeval hoopis õpilane. Siin blogis kirjutan igapäevastest hetkedest, enda hobist- jooksmisest, reisimisest, aga kindlasti elust teisel pool piiri.

Kõik kõik on uus septembrikuus

…nii algas esimene luuletus minu Kukeaabitsas.

Mäletan esimest koolipäeva selgesti, sest ei jõudnud esimesse klassi minemist kohe kuidagi ära oodata. Vanemat venda vaadates tundus mulle alati, et temal on midagi põnevat ja tähtsat teoksil, mina pidin lihtsalt lasteaias käima ja lõuna ajal magama, mis tundus tohutult igav. Mäletan ka esimest ranitsat, punast värvi, peal kollane gepard. Pean tunnistama, et nii siis kui ka täna imestan, kus kohast nii laheda ranitsa ema välja võlus…..igaljuhul, kui selle endale sain olin mega uhke ja õnnelik!

01. septembri hommikul panin selga sinise vormikleidi, valge pluusi ja jalga valged sukad ning olingi valmis astuma esimesi samme sellel pikal ja põneval teel, mis ees ootas! Loodan, et samasuguse innu ja uhkusega lähevad kooli ka tänased lapsed!

Ah jaa, üks asi, mis mulle Eestis kooli minemise juures väga meeldib on see esimese päeva pidulikkus. Aktus, lilled, ülev meeleolu, tordisöömine jne. Põltsmaal oli/ on traditsiooniks, et abituriendid viivad esimese klassi lapsed käest kinni hoides suurest koolimajast väiksesse majja, et lapsed siis klassijuhatajale üle anda. Mäletan, et see oli põnev, aga samas ka veidi hirmutav, kui üks suur poiss mul kõvasti käest kinni hoidis. Igaljuhul olid mul närvid erutusest üsna viimase vindini krutitud ja selle asemel, et seal viksilt ja viisakalt jalutada oleksin hoopis parema meelega esimesse põõsasse pissile jooksnud…aga ei saanud, sest see suur poiss oli oma abituriendi rolli nii tõsiselt sisse elanud. Ehk kujutas ta ette, et on Hollywoodi staar :).

Igal juhul on sellised traditsioonid vahvad, sest kahjuks ei ole see igalpool nii. Näiteks Küprosel hakkasid esimesel päeval kohe tunnid, samuti ka siin Šveitsis. Šveitsis on küll esimene päev veidi selline sisseelamiseks, kuid siiski. Täna just rääkisin poistele, kuidas Eestis esimest koolipäeva tähistatakse ja kuuldu meeldis neile.

Seega järgmisel aastal algab meie kooliaasta kõigi tulede ja viledega!

Ilusat kooliteed kõigile suurtele ja väikestele, et püsiks sära silmis ja soov avastada uut ja huvitavat!

Siis kui väljas on torm ja majas ei ole elektrit

Täna on laupäev ning oleme jõudnud oma rännakutega Muhumaale. Nädala alguses käisime Suurt Munamäge vallutamas ning Otepää seikluspargis. Lastele meeldis seikluspargis väga ning märkamatult möödus neli tundi. Suurimad tänud muidugi ka instruktuor Taivole, kes lastele näpunäiteid jagas ning vajadusel appi tõttas.

Muhumaale jõudsime seekord veidi suurema ringiga. Otsustasime, et külastame esiteks Haapsalut ja Hiiumaad. Mõnus on seigelda, kui pole seadnud endale kellaajalisi eesmärke. Lihtsalt voolad koos ajaga ja täpselt sellises rütmis nagu kogu matkasellide seltskond parasjagu soovib. Tundub, et mulle, Samuelile, Lennale ja Mammale sobib koos seiklemine. Meil oli koos väga vahva ja lõbus. I-le täpiks oli soe šokolaadifonüü Hiiumaal resto Kuuris ning ronimissein Hiiumaa elamuskeskuses, mis pakkus eelkõige pinget Samuelile ja Lennale.

Tegelikult jõudisme Muhumaale juba eile, õnneks. Tänaseks lubas ilmajaam tormi ja sellel korral torm taevasse ei jäänud 🙂

Kella 6 ajal hommikul otsustasin auto igaks juhuks suurte puude alt ära parkida, Imre suure bussi varju, et no oleks autol ikka kindel seljatagune 🙂 Meil on suvekodu ümbruses palju võimasid ja väärikaid puid, kuid kunagi ei tea, milline neist järgmisele tormile alla vannub.

Õnneks seekord olid puud tormist tugevamad, kuid mitte igal pool Muhus. Kell 11 läks elekter ära. See on ikka kummastav, kui palju tänapäeva majapidamisest on sõltuvuses elektrist. Õnneks oli meil kodus piisavalt vett, tegime pliidi alla tule ning peagi podises meil pliidil soe vesi ja ei möödunud palju aega kui tuba täitus meeldiva kohviaroomiga. Samuti saime kenasti hakkama ka lõunasöögi tegemisega.

Väljakutse sai esitatud pigem lastele, kes harjunud nutiseadmeid kasutama või halva ilmaga multikaid vaadata armastavad. Tegin Samuelile nalja ja ütlesin, et pane televiisor käima, vaatame multasid nind automaatselt võttis Samuel puldi. Siis hakkasime kõik koos naerma :). Jälle nalja nabani!

Eesti keel on ikka huvitav keel! No, kui sa välismaalasele nalja nabani otse tõlgid, siis ta vaatab sulle kindlasti ikka üsna imestava näoga otsa. Eks selliseid naljakaid ütlusi leidub igas keeles, mida guugles tõlkides vahva lugeda on 🙂

Tagasi tänase päeva juurde. Päev kujunes hoopis teistsuguseks ning kulges mõnusas rütmis.

Alustasime raamatute lugemisega. Siis tõi Mamma lagedale mitu kotitäit õhupalle, mida Samuel ja Lenna võidu täis puhusid. Minu ülesandeks jäi pallid kinni siduda. Meeskonnaöö toimis suurepäraselt.

Ah jaa, enne pallide puhumist jõudsid lapsed õues mulle puhumas käia, mis tuules kiiresti ja kõrgele lendasid. Tegevust jagus vähemalt pooleks tunniks kui mitte rohkem.

Veel jõudsime muna hoidmise teatevõistlust teha, lapsed palli loopida, mere ääres ühe ja külas teise jalutuskäigu teha, hoovis puuoski kokku riisuda ning lapsed ka batuudil hüpata. Päris omajagu külarahvast oli õue jalutama tulnud, sest eks kõik püüdsid igavust peletada.

Lõppkokkuvõttes oli päev päris tegus ja ega me elektrist suurt puudust ei tundnud.

Õhuks torm taandus ning kella poole kaheksaks õhtul tuli ka elekter tagasi.

Lõpp hea, kõik hea 🙂

Lilled ja hapukoor

Mulle meeldivad lilled, minu arvates ei ole neid kunagi liiga palju! Veel vähem saab mul küllalt lillede pildistamisest! Eriti ägedad on fotod mestikult kasvavatest lilledest, kus taustal paistavad mäed. Ilmselt võiksingi lilli pildistama jääda!

Kõik inimesed ei jaga minu vaimustust lillede osas, vaid nende jaoks on hoopis erutavam hapukoor!

See on lahe, sest mis oleks maailm mitmekesisuseta! Pakun, et üks ütlemata igav paik. Millegipärast rullub silme ees lahti pilt ajast, kus lapsed pidid koolis kandma koolivormi ning teisitimõtlemine oli tabu. Või siis Põhja- Koreas kenasti marssivad koolilapsed, kus tohutu harjutamise tulemusena on sammu pikkus lihvitud filigraanselt ühesuguseks. Mulle on alati imponeerinud inimesed, kes julgevad olla teistsugused.

Erinevused rikastavad, kuid mõnikord unustatakse sallivus ning empaatia. Maailmavaated võivad olla inimestel väga erinevad tulenedes väga erinevatest põhjustest. Kellele ema ja kellele tütar, tegemist on ju lihtsalt maitseerinevusega!

Ise olen ma pigem tagasihoidlik. Mulle meeldib inimesi jälgida nende igapäeva toimetamistes. Eile Ingmarile rongijaama vastu jalutades just mõtlesin sellele. Tema on pigem see, kes käärib kohe käised ja asub suhtlema. Mina vaatan kõrvalt. Küprosel meeldis mulle nädalavahetusel õhtuti rannas jooksmas käia. Pered olid tulnud promenaadile jalutama või kohvikutesse seltskonda ja muusikat nautima. Kõige rohkem meeldis mööduda hotellidest, kus pulmalised rõõmsasti omavahel sädistasid. Iga kord oli tunne nagu võtaksin väikese killukese nendest emotsioonidest endaga kaasa! Nii palju õnnelikke inimese tekitab alati hea emotsiooni.

Paar päeva tagasi käisime Gregorit sõbra juurest koju toomas. Jutustasime sõbra vanematega terrassil ning ühel hetkel ütles Fabrizio, et läheme tuppa mul on kõhe. Väljas oli umbes 20 soojakraadi! Hakkasime Ingmariga naerma mõeldes sellele kui erinevad võivad olla arusaamad soojast ja külmast. Itaallased, kes küll juba 20aastat elanud Šveitsis, tunnetavad temperatuuri ikka hoopis teisiti kui meie põhjamaalased. Ei loe isegi see, kui oled kolm aastat Küprosel elanud 😀.

Ah jaa, tulles tagasi lillede ja hapukoore juurde, siis Aet, tervitused sulle! Ilma sinuta seda postitust poleks. Oled äge naine, paljude jaoks kreisi, minu jaoks põnev. Oleme väga erinevad inimesed, aga üks, mis meid seob on jooksmine! Jooksmine liidab ja see on äge! Muuseas Aet, uus soeng sobib sulle suurepäraselt! Lisan postitusele mõned pildid lilledest ja ma luban, et kui ma leian kusagilt klaaspurgis hapukoore, siis saab postitus rikkamaks ka hapukoore võrra😀

Punase märkmikuga naine

Istun terrassil, loen raamatut “Punase märkmikuga naine”… kuulan Eric Satie klaverimuusikat. Mulle meeldib, kui raamatus märgitakse muusikuid. Huvitav on kuulata, kellest raamatu tegelane räägib. Võimalus tutvuda uue loominguga loob põnevaid hetki. Samastuda raamatu tegelaskujuga, jõuda emotsionaalselt samale lainepikkusele.

Olen raamatu lugemisega üsna algusjärgus. Punase märkmikuga naine kirjutab märkmeid, mis talle meeldib, mis mitte… neid ridu lugedes meenub punane märkmik, mille paar aastat tagasi mulle mu kallis abikaasa kinkis. Mulle väga meeldib see märkmik, hästi ilus ja armas. Märkmik on toodud Singapurist, kus punane värv sümboliseerib jõukust ning õnne, aga ka uut algust! Siiani seisab märkmik tühjana kuna tundub, et ta ootab erilisi sõnu ja erilisi hetki…

Millised on erilised hetked, erilised sõnad? Mingid sündmused, tähtpäevad või on hoopis eriline iga päev meie elus? Tundub, et nii üht kui teist. Mulle meeldib tähistada! Mis oleks sünnipäeva hommik ilma tordi ja lauluta! Sünnipäeval on tore kui saab ennast eriliselt tunda ja mulle väga meeldib näha seda sära ja elevust laste silmades, kui nad põnevusega kingitusi avavad! Samas pakub ka igapäev erilisi hetki, tuleb lihtsalt tähele panna. On ikka tore, kui laps õhtul käed ümber kaela põimib ja ütleb, et sa emme oled nii kallis! Või mõnikord ütleb sulle otse ja ausalt, emme palun kuula! Hetked, kus õpetaja ja õpilase rollid vahelduvad on harivad ning inspireerivad!

Punase märkmikuga naine, olen see mina? Jah kindlasti, sest mul on ju punane märkmik! Kas samastun raamatu tegelasega ei oska vastata kuna olen raamatut veel väga vähe lugenud. Ja ega tegelikult see polegi oluline! Minu jutud ja lood on minu omad ning ehk on aeg mõned read enda märkmikusse kirja panna…

Elu nagu filmis

Elu on huvitav ja eriti huvitav, kui elad huvitaval ajal.

Mäletan, kuidas nn. vene ajal pidid pereemad loovad olema, et toidupoest peale saia ja piima ka midagi muud saaks. Käsi peseb kätt põhimõttel oli võimalik ka suitsuvorsti ja muud head paremat saada. Meil oli elu teglikult täitsa lahe, sest vanaema töötas laos, kus kaupa oli palju. Miks seda küll poodidesse ei tohtinud saata, seda ma ei tea ja ega see mind sellel ajal väga ei huvitanud, sest lastena oli lõbus laos riiulite vahel mängida ning vajadusel aidata ka inventuuri teha. Uhh, mõelda vaid, sellel ajal tehti ladudes invetuuri käsitsi! Kogu kaup loeti üle ning numbrid löödi kokku arvelaual 🙂

Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, kuidas eestlased kõik koos Balti ketis seisid, et näidata oma ühtsust ning vaikset võimu koos lätlaste ja leedulastega.

Mäletan, kuidas 9.klassi lõpupidu sai viimaste rublade eest peetud, sest juba paar nädalat hiljem pidid kallid gümnasistid mõtlema sellele, kuidas kroonidega toimetada või no tegelikult mõtlesid sellele rohkem ilmselt gümnasistide vanemad.

Aga nagu ikka, raske aeg soodustab loovust!

Nüüd, nii hämmastav kui see ka ei ole, suutis üks viirus põhimõtteliselt kahe nädalaga terve maailma sulgeda. Sellist ülemaailmset nn. relvadeta sõda, kus ühel pool viirus ja teisel pool terve maailm ei oleks ilmselt keegi osanud ette näha.

Müstika- film, mis algas uue aasta algusega või siis natukene varem. Kummastav on sellele ajale mõelda! Tunne, et keegi on kusagil käsikirja valmis kirjutanud ning valinud osatäitajd, kes tegelikult ei soovi sugugi selles filmis osaleda. Mõni päev tundus minule kui udus ärkamisena, korjad ennast kokku, toimetad igapäeva tegemisi, oled lastele koolitöödes abiks ning astud pisikeste sammudega järgmise päeva suunas. Päev päeva järel kevadele ja suvele lähemale, lootusega! Hetkel oleme jõudnud aega, kus ilmselt esimene osa filmist hakkab lõppema. Mis saab edasi, ei tea, aga ma loodan väga, et kehvale filmile järge ei tule…

Täna on 22.mai, oleme perega pikal nädalavahetusel Lauterbrunnenis. Väljas paistab päike ning sooja on umbes 25 kraadi. Tulime Mürrenisse matkama. Siin on filmitud episoode James Bondi filmist ja ega ma väga ei imesta, sest see koht on hingematvalt kaunis ja tasub filmile jäädvustamist! Ühes tipus on lahe mänguväljak, kus lapsed saavad veidi lõbutseda ja “auru välja lasta” ning Inksil on vaja paar videokõnet teha. Mina võtan päikesevanni, imetlen Jungfraujohi tippu ja visualiseerin pilti sellest, kuidas lähiaastail Jungfrau maraton läbida. Uhh, see ei saa kindlasti kerge olema… oma soovidega tuleb ettevaatlik olla!

Mõte läks lendama…

Ma ei oska joonistada

Selle postituse pealkirja kirjutasin juba eelmisel nädalal, kui lapsed olid reede õhtul magama läinud ning meil Ingmariga oli filmiõhtu. Mulle meeldib filmi vaadates kirjutada, aga seekord haaras film täiesti endasse ning selle postituse pealkirjast ma kaugemale ei jõudnudki….

Täna on kolmapäev, lapsed juba magavad….jätkan sealt, kus kirjutamine pooleli jäi 🙂

On huvitav, miks enamik inimesi arvab, et nad ei oska joonistada….no vähemalt tundub see eestlaste seas üsna levinud mõttekäik olema… ka mina olen nii arvanud ja nii arvavad ka minu pojad….

Gregoril oli koolitööna vaja midagi joonistada….oi, kus me võitlesime, et midagi paberile saaks! Ilmselgelt tunneb ta ennast jalgpalli platsil mugavamalt kui pliitatsit käes hoides! Vähemalt on ta tubli ja viitsib internetist abi otsida!

Nii lahe oli vaadata, kuidas isa pojaga koos joonistas ning kuidas poiss päriselt nautis joonistamist! See oli nii äge! Teda ei huvitanud, et ta lille lehele jooned valesti peale tegi või et mingi kriips polnud nii sirge või kõver, kui ta oleks võinud olla….ta lihtsalt nautis!

Tuleb vist sagedamini pliiats kätte võtta ja lapsi joonistama utsitada, sest tegelikult ju ainult harjutamine teeb meistriks! Ka Gregor nõustus sellega ja oli enda joonistatud linnu üle väga uhke!

Lisan siia Gregori joonistuse. Vaadake ja otsutage ise….

Kodus on mõnus

Kell on 17:58, olen terrassil, päike paistab, kuulan klappidest Eesti popumuusika klassikuid, joon late macchiato’t ning olen päriselt õnnelik. Kodus on mõnus!

Sellel aastal oleks aprill pidanud olema täis seiklusi nagu seda on olnud palju eelmised aprillikuud, kuid seekord läks teisiti ning täna õhtusööki tehes, mõtlen sellele, kui tore on ka lihtsalt kodus olla. Mulle tundub, et ka lapsed naudivad lihtsalt olemist. Mõned päevad tagasi avastasid nad näiteks taas oma pisikesed mudelautod ning eile, kui mina võtsin ette suurema põrandate küürimise, siis mängisid nemad mitu tundi lihtsalt autodega!

Vahva on ka see, et iga päev on aega kogu perel kõik koos vähemalt kaks korda päevas ühise laua ümber istuda ning vähemalt korra päevs käime kõik koos koeraga pikemal jalutuskäigul. Kõige toredam on aga see, et keegi ei pea kuhugile tormama! Lastel on küll aeg ajalt igav, aga siis ongi võimalus minna õue rattaga sõitma, õppida programmeerimist, mängida sulgpalli või lihtsalt teiste lastega õues midagi põnevat ette võtta.

Täna käisin jooksmas, Samuel sõitis rattaga. Käisime järve ääres kive vette loopimas- õnnestus isegi lutsu visata! Varsti on õnneks vesi piisavalt soe, et järve ujuma saaks…oi ma igatsen seda peale jooksmist meres ujumas käimist! Pean tunnistama, et see on üks asi, millest ma puudust tunnen! Küprosel sai isegi talvel meres käidud…

Aga hetkel meeldib mulle olla siin, kus ma olen, vaade lumistele tippudele, päike mõnusalt põske paitamas ja ikka kõlab klappidest Eesti popmuusika klassika ning nina püüab kinni mõnusad grillilõhnad…..

Nädal koduõppel

Nii palju lapsi kui see nädal, ei ole vähemalt Euroopas küll kunagi koduõppel olnud! Suurepärane võimalus neile vanematele, kes on mõelnud juba varem lapsed jätta koduõppele, kuid pole julenud seda sammu siiski astuda. Suurepärane võimalus ka nendele vanematele, kes pole koduõppe vormile varem mõelnud, aga saavad seda siiski proovida….

Elu pakub meile ikka uusi väljakutseid!

No nii, esimene nädal koduõppest edukalt seljataga!!! Kõik osapooled on kenasti elus! Tegelikult ei ole olukord nii hull….pigem hullem :), see oli nüüd nali!

On olnud küll pingelisemaid momente, kuid tegelikult on äge koos lastega õppida!!! Olen õppinud palju, eriti just selle kohta, kui kannatamatu ma olla võin! Olen aru saanud, kui raske on kahe lapse vahel ennast jagada, et neile vaheldumisi seletada, mida nad tegema peavad. Õnneks vanem poeg saab asjadega ise hakkama ja minu ülesandeks jääb kahe noorema lapse õpetamine.

Alustasin selle postitusega siis, kui esimene nädal koduõppel läbi sai. Täna on 05. juuni ning Samuel ja Gregor lõpetasid teise nädala taas koolis käies.

Mõned minu tähelepanekud ja emotsioonid seoses koduõppega:

1. Esimene nädal oli kõige raskem nii mulle kui lastele kuna uut rutiini polnud, paljud asjad vajasid kõige pealt endale selgeks tegemist/ avastamist ja siis lastele tööülesannete kätte jagamist.

2. Peale minu ja laste õppisid ka õpetajad. Esimesest nädalast tehti kokkuvõte ning teisel nädalal oli kõiges vajalikus juba oluliselt lihtsam orienteeruda. Siinkohal suurimad tänud meie koolile ja õpetajatele!

3. Mulle meeldis koos lastega õppida, palju põnevat sai teada! Ja nagu ikka oli vaieldamatult minu lemmik tunniks matemaatika😀. Ah jaa, tegelikult meeldis mulle ka koos Samueli ja Gregoriga kehalise kasvatuse tunni harjutustest lühifilme teha.

4. Ausalt ma ei kujuta ette, kui sa oled töötav vanem, kes oli kodukontoris ning samal ajal pidi tegelema mitme lapse õpetamise, söögitegemise ja kõige muuga! Respect teile!!!

5. Evely- ära ole kärsitu, lapsed ei tee asju sama kiiresti kui sina! Seda tuletasin endale päevas mitu mitu korda meelde! Korralik enesekontrolli treening! Tuleb tunnistada, et alati ei olnud ma edukas, aga iga kord vähemalt proovisin anda endast parima.

6. Koduõpe andis hea ülevaate, mida ja kuidas lapsed koolis õpivad. Mida ootavad neilt õpetajad.

7. Mina sain kinnitust sellele, et Gregorile meeldib küll väga koolis käia, aga õppida meeldib talle individuaalselt. Samuel samas tahtis hästi palju asju iseseisvalt teha. Andre naudib kodus õppimist, tema alustab täismahus koolis käimist järgmisest nädalast. Andre ütleb, et kodus on hea rahulik keskenduda.

8. On kaks varianti, kas koduõpe või koolis käimine. Kaks nädalat käisid poisid mõned päevad koolis ja mõned päevad olid kodus õppimas. Minu arvates oli see kõige keerulisem kuna lapsed ei suuda nii kiiresti ümber orienteeruda ning kodused päevad kujunesid vähemalt meil üsna suureks ” kummi venitamiseks”.

9. Kui laps ütleb, et nii palju ei pea tegema, siis tasub aeg ajalt teda ikkagi rohkem tagant utsitada, sest see annab võimaluse talle endale olla edukas!

Hirmuga silmitsi

Be or not to be, this is a question…..minna või mitte minna küsis eile minu käest üks väga hea sõber….teemaks siis pikalt planeeritud perereis Taisse. Loomulikult ju hõiskaks, et oh kui äge, tahan kaa…aga…täna seisab maailm silmitsi viirusega, mis on segi paisanud paljude inimeste elud. Segi paisanud eelkõige hirmu ja teadamatuse pärast, mis see viirus endast päris täpselt kujutab ja mis see kõik endaga kaasa võib tuua…..

Täna on 19.märts, homme hakkab kevad….

Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi, aga nagu ikka sõidab aeg ajalt midagi täiesti ootamatult sisse ning viis päeva hiljem avastad, et tahtsid midagi öelda, mida täpselt, kes seda enam mäletab 🙂

Tore on see, et see sama hea sõber oma perega siiski otsustas reisile mitte minna. Olukorras, kus paljud eestlased ei saa kuidagi koju kuna üle maailma on paljud lennud tühistatud ning riigipiirid kinni, on see kuidagi rahustav teadmine, et nad kodus on.

Tegelikult on maailmas selle viie päevaga palju muutunud…just lugesin kusagilt, et kui viimane majanduskriis 2008 aastal oli etteaimatav, siis tänane kriis keeras maailma tagurpidi praktiliselt 16 päevaga……ja see kriis saab olema ilmselt palju palju rängem….

Nagu koolid Eestis, nii on koolid ka Šveitsis alates sellest nädalast olnud koduõppel. Paljud, kes on ehk mõelnud lapsi koduõppele jätta, kuid on millegipärast siiski kartnud seda sammu astuda, saavad nüüd seda proovida…vahva eksju! Seda, kuidas meie peres koduõppel olles asjad sujuvad kirjutan ma järgmises postituses.

Hirmu on tänases maailmas palju, mõistetavalt! Kuid mõnikord juhtub meie isiklikus elus palju rohkem ning ununeb kõik muu ning sa päriselt oled mures, milline võib olla diagnoos sinu koerale ning tunned hirmu kõige hullema ees. Sa ei taha mõeldagi, kuidas sinu lapsed olukorrale reageerivad, mida tunnevad.

Nii see elu on, iga päev oma hirmudega….hirmuga astuda üle uue klassi ukseläve, leida sõpru uues koolis, kaotada mõni oma lähedastest, minna elama uude riiki jne. jne.

Minu ema ja isa on mulle kunagi öelnud: ” Kui sa ei proovi, siis ei saavuta sa kunagi seda, mida tahtsid…sul ei ole midagi kaotada, proovi!” Seega alati tasub proovida, no jah ehk mitte just kõike…aga siiski, minu kogemust öelda jah võimalusele kolida elama Küprosele ning siis Šveitsi on ennast igati õigustanud. On olnud keerulisemaid hetki ja raskemaid momente, kuid need kõik on mind arendanud või õpetanud mind tundma ennast või oma lapsi.

Küsimus on, kas seista oma hirmuga silmitsi ja näha selles võimalust või siis tarduda paigale….mulle meeldib esimene variant rohkem, kuigi ilmselt kaljuserval mind kõndimas ei näe 😉

Pikk tee diivanilt ukseni

Minu esimene postitus nagu paljud järgnevad, kuid kindlasti mitte kõik, on seotud jooksmisega.

On laupäev, ilm on mõnus, päike piilub pilvede vahelt ning tuult ei ole… ideaalne jooksuilm nagu jooksurahvas tavatseb öelda! Mina istun toas ja pugin pitsat! Väga maitsev! I-le täpiks tiramisu!!! Aga hing ihkab rohkemat.
Peale pooleteise tunnist võitlust iseendaga, kas minna jooksma või mitte, jõuan lõpuks otsusele! No, mida k…..t sa passid, pane jooksuriided selga ja mine õue! Nii ka teen, üle pika aja… ja taas mõistan, miks ma jooksmist armastan. Mõtted saavad klaariks ja keha kergemaks 😀. Ka kaalule on mõnusam astuda, sest hoolimata talvise hooaja ponnistustest, ei ole ma siiani teiselt korruselt alla langevat kaalu näinud 😜.

Täna otsustan joosta vaid oma mõtetega, ilma muusikata! Ei tea, kas tänu sellele või mitte, aga täna keerleb mu peas palju teemasid, millest tahaksin kirjutada…selle tulemusena vormub blogi teiselpoolpiiri… miks just selline nimi… sellest juba järgnevas postituses… mõnusat nädalavahetust 🌞🌞🌞