Kõik Evely'i postitused

Kui keegi küsib, kes ma olen ja millega tegelen, siis vastus on siin- olen abikaasa, kolme laheda kuti ema, tütar, õde, tädi, sõber ja loomulikult ka jooksupartner. Tegelen väga paljude erinevate asjadega. Nagu näiteks olen mõnel päeval läbirääkija ning kriisiolukordade lahendaja, teisel päeval logistik, kolmandal kokk, koristaja ning õpetaja ja neljandal päeval hoopis õpilane. Siin blogis kirjutan igapäevastest hetkedest, enda hobist- jooksmisest, reisimisest, aga kindlasti elust teisel pool piiri.

Edukad mehed ja nende naised

Kuidas siis ikkagi on, kas enne oli muna ja siis kana või hoopis vastupidi 🤔… tegemist on igivana filosoofilise küsimusega, millele vastuse leidmine on praktiliselt võimatu.

Ilmselt eduka mehe puhul on veidi lihtsam. Tavaliselt enamik edukaid mehi tunnistab, et tema esimeseks suurimaks fänniks ning toetajaks on olnud tema ema. Sageli on nende suhted väga lähedased hoolimata sellest, et aeg ajalt tuleb ette lahkhelisid. Võtame näiteks Bill Gates’i, Ronaldo, Messi jne jne.

Suurimaks väljakutseks on sellisesse suhtesse tulla naisel, kes meest armastab ja soovib temaga ühist tulevikku. Tark ema taandub, usaldab oma poja valikuid ning samas tark naine teab, et emaga ei ole vaja konkureerida, vaid olla tema parim sõber, jättes ruumi oma kaasale.

Tegelikult me kõik vajame oma ruumi. Hetki, et olla ùksi. Mulle meeldivad need hetked… ei ärge saage valesti aru, mul on armas abikaasa, keda imetlen ning austan ja mul on kallid lapsed. Siiski vajan aeg ajalt hetki oma ette olemiseks. Tegelemaks tema jaoks võib olla kõige mõttetumate naiste asjadega. Õnneks mu kaasa mõistab seda ja ka mina mõistan teda ning sellepärast ei taha ma näiteks kunagi minna temaga ehitustarvete või elektroonikapoodi 😀.

Täna tulin Zermatti. Õhtu iseendale, mõnus.

Vaatasin mini-seriaali Bill Gatesist. Ta on mulle alati imponeerinud. Tark mees, kelle seljataga on olnud kaks väga olulist naist- ema ja abikaasa. Naised, kes on pidanud olema kannatlikud, et välja kanda/ kannatada see kunstiku hing, kes Billis peitub! Mees, kes on justkui siin samas ja tegelikult ei ole ka!

Minu jaoks on selliseks meheks minu abikaasa! Tohutu töövõimega, imetlusväärse keskendumisvõimega, tark ning eesmärgile orienteeritud kunstnik, kes teeb oma tööd kire ja täieliku pühendumisega. Tema kõrval pole tihti olnud lihtne, kuid ma armastan seda kirge ja pühendumist! Tegelikkuses see kirg ja pühendumine ning loomulikult esimese kohtumise helesinine triiksärk 😀, köitsid mu tähelepanu! Olen talle isegi naljatades öelnud, et sa mõtled nii intensiivelt, et seda on lausa kuulda 😀.

Aeg ajalt ajab mind jubedalt närvi füüsiline kohalolek, kuid mõtetes eemalolek. Tean, et see ei ole lihtsalt distantseerumine, vaid tal on alati millegi üle mõelda, mingi küsimus vaja lahendada. Tema pea töötab kogu aeg ja ilmselt on ka tema suurimaks hirmuks nagu ka Bill Gatesil, hirm kaotada mõtlemisvõime.

On kaks valikut, kas aksepteerida või jalutada edasi. Minu jaoks on see teekond olnud põnev. Nagu ka saade Bill Gatest, kus tema sekretär tunnistas, et Bill on punktuaalselt täpne, sest aeg on ainuke ressurss, mida ta raha eest juurde osta ei saa. Teiseks oluliseks teguriks tema edu taga on lihtne küsimus, kuidas midagi võimalikus teha? Teda ei rahulda vastus- pole võimalik. Kolmandaks nii üllatav kui see ka kaua aega maailma rikkaima mehe tiitlit kandva mehe suust ei kõla, on opitimeerimine. Ole täpne, loov ning optimeeri kulusid ning ühel hetkel saadab sind edu… loomulikult kui oled enda kõrvale leidnud inimese, kes sulle söömist ja magamist meelde tuletab 😀.

Olen aja jooksul õppinud leidma need hetked, millal saame omavahel rääkida, maailma asju ning pere tulevikku arutada. Tegelikult oleme õppinud ka vaidlema, ilma et keegi ennast halvasti või solvunult tunneks. See on oluline, et mõlemal partneril oleks võimalus ennast väljendada nii, et teda ka kuulatakse. Ei ole ju jätkusuutlik kui alati saab üks partnerites oma tahtmise.

Edukas mees oskab hinnata seda, mis ta elus on, kuid ta ka teab, et selle edu taga on palju tööd ja pühendumist nii tema enda, tema lähedaste ning ka kogu tema meeskonna poolt. Ta teab, et üksi oleks see võimatu ning tänu sellele teadmisele oskab ta olla tänulik!

Kingad, kingad ja veel kord kingad…

Avastasin täna, et ma ei olegi ühtegi postitust kingade teemal kirjutanud. Eks tuleb siis vigade parandus teha 😀.

Ilusad ja loomulikult ka kõrged kingad on mulle alati meeldinud. Palju varem, kui Sex and the City ning Carrie Bradshaw pani stilettosid ihalema kogu maailma naised! Minu jaoks muutis stilettod atraktiivseks Fashion TV, kus modellid püünel graatsiliselt hõljusid 🙂.

Oma esimesed tõeliselt kallid kingad ostsin gümnaasiumi ajal esimeste kroonide eest! Vanemad küll proovisid mind ümber rääkida, aga ega ma neid ei kuulanud. Tegelikult väga palju ma neid kingi ei kandnudki, lihtsalt ei raatsinud 😀. Aga need kingad on mul veel vanemate kodus alles ja kui vaja võiks neid vabalt ka täna kanda!

Järjest kõrgemaid kontsi hakkasin kandma Tallinasse kolides. Siis läksid ka moodi platvormkingad. Need olid küll üsna mugavad, aga ausalt öeldes puudus neis igasugune elegants! Aga inimesed vajavad vaheldust ja eks nii need moesuunad vahelduvad ning iga uus on unustatud vana, nii nagu ka platvormid, millede kõrgaeg jäi ilmselt hipide ajastusse.

Olgu, kuidas platvormide ja hipidega lood on, on mulle siiski alati meeldinud kõrged peenikese kontsaga kingad, kuid tähelepanuta pole jäänud ka madalamad huvitavad eksemplarid. Aastaid tagasi ostsin Tallinna Kaubamajast Pedro Mirallese pronksjad pealt lillega rihmikud. Kuna need olid nii ilusad, siis pidin need endale lihtsalt soetama. Kingad seisid aasta aega kapis enne kui need esimest korda jalga panin! Need kingad olid pikka aega mu lemmikud kuni leidsid oma kurva lõpu läbi koera hammaste. Olin koera peale ikka väga väga kuri, aga no ta oli siis alles tita! Andsin koerale ta patu koos kingajumala abiga andeks 😜.

Veel tuleb meelde üks lugu saabastega, mis olid valmistatud väga väga pehmest nahast. Ülimugavad ja ilusad saapad, kuid kahjuks murdus neil konts ning olin neid juba ära viskamas, aga siiski ei teinud seda. Leidsin inimese, kes saabastele uued kontsad alla pani ning saapad said uueks. Ka kingsepp kiitis saapaid…eks asjatundja tunneb hea kraami ära!

Tõe huvides tulebki mainida, et nii kingade kui ka üldiselt jalatsite puhul on minu jaoks oluline kvaliteet. Kvaliteetsed jalanõud tunneb ära neid jalga proovides. Kunagi nõuka ajal öeldi, et jalatsid tuleb sisse kanda. See, et nad alguses hōõruvad, on loomulik. No ei ole ikka küll!!! Jalats peab kohe olema mugav, vastasel juhu on jalats, kas valesti disainitud või antud jalats ei sobi kandja jalaga. Sageli näiteks on kingale alla pandud, kas liiga madal või liiga kõrge konts, mis muudab kõndimise ebamugavaks. Sageli on kasutatav materjal halva kvaliteediga ning tulemuseks on higistavad jalad või midagi veel hullemat. Tean, millest räägin, sest olen ka ise jalatsite valmistamist õppinud.

Laste sündides muutusid kingad madalamaks või no tegelikult kõrge kontsaga kingad sattusid jalga üha harvem. Mida sa ikka lähed lähed liivakasti tippima, ei ole just väga mugav. Küprosel, kuuma ilmaga said peamisteks jalatsiteks madalad rihmikud või plätud. Šveitsis elades on peamiseks jalatsiks kujunenud madalad vabaajajalatsid ja jooksutossud. Siiski, on ka täna kapis omajagu kõrgeid stilettosid, millelt täitsa tore on aeg ajalt tolm maha pühkida ning need jalga panna ning tänavale patseerima minna. Pean tunnistama, et kingi ei ole kunagi liiga palju ja alati olen rõõmus, kui kingajumal mulle uue paari toob 😜. Näiteks mõned Chood 😎😎😎

Siis, kui saavutusspordist saab elustiil….

Olen terve oma teadliku elu spordiga tegelenud… küll paari- kolmeaastasena puusuuskadel lumes sumbanud, kodus emaga hommikuvõimlemist teinud, kooli ajal jooksu- kui ka võrkpallivõistlustel käinud, st. sport on saatnud mind alati.

Lapsena tegelesin spordiga pigem sellepärast, et ma lihtsalt ei suutnud väga paigal püsida, mulle meeldis toimetada, poistega jalkat või luurekat mängida. Eks selle püsimatu hinge kiuste jäi ka muusikakool pooleli, kuigi esimeses klassis olin just mina see, kes ema ja isa ära rääkis, et saaksin katsetele minna. Ja kuigi mul täna on väga kahju, et muusikakool pooleli jäi, siis ikkagi… need solfetšo tunnid olid lihtsalt üliigavad.

Tallinnasse kolides sai tervislikumale elustiilile rohkem tähelepanu pööratud- palju kõndimist, valge saia vahetasin leiva vastu, hakkasime toakaaslastega käima rühmatrennides ja jõusaalis. Samas pole ma kordagi oma elu jooksul arvanud, et minust võiks saada sportlane. Seda kummastavam on seejuures asjaolu, et võistelda on mulle alati meeldinud ja pean tunnistama, et ka minu võistlusnärv on väga hea 😀. Siiski on minu peamised võistlused olnud mitte teistega vaid pigem ajaga.

Mäletan, et kui otsustasin joosta oma esimese maratoni, siis sai seatud ajaline eesmärk. Eesmärk sai täidetud ja nii see lumepall sai veerema lükatud. Uued sihid, uued eesmärgid kuigi minu sisemine mina protestis koormuste üle. Sisemine mina ei olnud enam rõõmus ja kohati isegi hakkas jooksmist vihkama… kadus see mõnus lapsemeelne rõõm….

Pea ja keha siiski käskisid edasi joosta kuni ühel päeval taipasin, et nii ma enam edasi minna ei taha. Tuleb midagi muuta. Nii ma siis Marguse ( Pirksaare) poole pöördusingi. Kuna olen Margust tundunud ajast, mil oma esimese maratoni jooksin. Olen käinud tema jooksulaagrites ning maratonireisidel, seega oli otsus loogiline. Margus võttis mõtlemisaja, sest tänaseks on ta Eestis treener, kes saab otsustada, keda ta treenib. Inimesed peavad omavahel sobima. Seda enam olin ma siiralt õnnelik ning meelitatud, et Margus jah ütles. Tunne, et tahan anda endast parima, et mitte pettumust valmistada.

Ootasin Maguse treeningplaani nagu elevuses laps kommipoes ja lõpuks kui sain plaani järgi treenima hakata olin väga õnnelik! Täiesti uus kogemus- pärast trenni oli väga mõnus olla, ei mingit väsimust järgmisel päeval. Ootasin järgmist päeva, et järgmist trenni teha. Vahva oli ka see, et tundsin end järjest paremini, tundsin kuidas keha suudab rohkem ja on järjest paremas vormis!

Väike tagasilöök treeningutes tuli enne jõule, kuid eks sedagi juhub. Täna lähen pärast pausi kergele 20 minutisele jooksule, et vaadata kuidas jalg on taastunud. Ootan juba, millal rajale saab 😀.

Täna ei valmistu ma ühekski maratoniks ega võistluseks, vaid pigem treenin sellepärast, et tunda ennast oma kehas paremini. Loomulikult soovin veel maratone joosta, kindlasi Londonis, Tokyos, aga ka hoopis suuremaid väljakutseid esitavaid Jungfrau maratoni ja teisi maasikumaratone, aga täna ei ole eesmärk maraton ise vaid pigem on see loomulik elustiili osa.

Olen ülimalt õnnelik, et otsustasin Marguse treeningplaani järgi treenima hakata. Ilma liialdamata võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid isiklikus plaanis aastal 2020.

Kõik kõik on uus septembrikuus

…nii algas esimene luuletus minu Kukeaabitsas.

Mäletan esimest koolipäeva selgesti, sest ei jõudnud esimesse klassi minemist kohe kuidagi ära oodata. Vanemat venda vaadates tundus mulle alati, et temal on midagi põnevat ja tähtsat teoksil, mina pidin lihtsalt lasteaias käima ja lõuna ajal magama, mis tundus tohutult igav. Mäletan ka esimest ranitsat, punast värvi, peal kollane gepard. Pean tunnistama, et nii siis kui ka täna imestan, kus kohast nii laheda ranitsa ema välja võlus…..igaljuhul, kui selle endale sain olin mega uhke ja õnnelik!

01. septembri hommikul panin selga sinise vormikleidi, valge pluusi ja jalga valged sukad ning olingi valmis astuma esimesi samme sellel pikal ja põneval teel, mis ees ootas! Loodan, et samasuguse innu ja uhkusega lähevad kooli ka tänased lapsed!

Ah jaa, üks asi, mis mulle Eestis kooli minemise juures väga meeldib on see esimese päeva pidulikkus. Aktus, lilled, ülev meeleolu, tordisöömine jne. Põltsmaal oli/ on traditsiooniks, et abituriendid viivad esimese klassi lapsed käest kinni hoides suurest koolimajast väiksesse majja, et lapsed siis klassijuhatajale üle anda. Mäletan, et see oli põnev, aga samas ka veidi hirmutav, kui üks suur poiss mul kõvasti käest kinni hoidis. Igaljuhul olid mul närvid erutusest üsna viimase vindini krutitud ja selle asemel, et seal viksilt ja viisakalt jalutada oleksin hoopis parema meelega esimesse põõsasse pissile jooksnud…aga ei saanud, sest see suur poiss oli oma abituriendi rolli nii tõsiselt sisse elanud. Ehk kujutas ta ette, et on Hollywoodi staar :).

Igal juhul on sellised traditsioonid vahvad, sest kahjuks ei ole see igalpool nii. Näiteks Küprosel hakkasid esimesel päeval kohe tunnid, samuti ka siin Šveitsis. Šveitsis on küll esimene päev veidi selline sisseelamiseks, kuid siiski. Täna just rääkisin poistele, kuidas Eestis esimest koolipäeva tähistatakse ja kuuldu meeldis neile.

Seega järgmisel aastal algab meie kooliaasta kõigi tulede ja viledega!

Ilusat kooliteed kõigile suurtele ja väikestele, et püsiks sära silmis ja soov avastada uut ja huvitavat!

Siis kui väljas on torm ja majas ei ole elektrit

Täna on laupäev ning oleme jõudnud oma rännakutega Muhumaale. Nädala alguses käisime Suurt Munamäge vallutamas ning Otepää seikluspargis. Lastele meeldis seikluspargis väga ning märkamatult möödus neli tundi. Suurimad tänud muidugi ka instruktuor Taivole, kes lastele näpunäiteid jagas ning vajadusel appi tõttas.

Muhumaale jõudsime seekord veidi suurema ringiga. Otsustasime, et külastame esiteks Haapsalut ja Hiiumaad. Mõnus on seigelda, kui pole seadnud endale kellaajalisi eesmärke. Lihtsalt voolad koos ajaga ja täpselt sellises rütmis nagu kogu matkasellide seltskond parasjagu soovib. Tundub, et mulle, Samuelile, Lennale ja Mammale sobib koos seiklemine. Meil oli koos väga vahva ja lõbus. I-le täpiks oli soe šokolaadifonüü Hiiumaal resto Kuuris ning ronimissein Hiiumaa elamuskeskuses, mis pakkus eelkõige pinget Samuelile ja Lennale.

Tegelikult jõudisme Muhumaale juba eile, õnneks. Tänaseks lubas ilmajaam tormi ja sellel korral torm taevasse ei jäänud 🙂

Kella 6 ajal hommikul otsustasin auto igaks juhuks suurte puude alt ära parkida, Imre suure bussi varju, et no oleks autol ikka kindel seljatagune 🙂 Meil on suvekodu ümbruses palju võimasid ja väärikaid puid, kuid kunagi ei tea, milline neist järgmisele tormile alla vannub.

Õnneks seekord olid puud tormist tugevamad, kuid mitte igal pool Muhus. Kell 11 läks elekter ära. See on ikka kummastav, kui palju tänapäeva majapidamisest on sõltuvuses elektrist. Õnneks oli meil kodus piisavalt vett, tegime pliidi alla tule ning peagi podises meil pliidil soe vesi ja ei möödunud palju aega kui tuba täitus meeldiva kohviaroomiga. Samuti saime kenasti hakkama ka lõunasöögi tegemisega.

Väljakutse sai esitatud pigem lastele, kes harjunud nutiseadmeid kasutama või halva ilmaga multikaid vaadata armastavad. Tegin Samuelile nalja ja ütlesin, et pane televiisor käima, vaatame multasid nind automaatselt võttis Samuel puldi. Siis hakkasime kõik koos naerma :). Jälle nalja nabani!

Eesti keel on ikka huvitav keel! No, kui sa välismaalasele nalja nabani otse tõlgid, siis ta vaatab sulle kindlasti ikka üsna imestava näoga otsa. Eks selliseid naljakaid ütlusi leidub igas keeles, mida guugles tõlkides vahva lugeda on 🙂

Tagasi tänase päeva juurde. Päev kujunes hoopis teistsuguseks ning kulges mõnusas rütmis.

Alustasime raamatute lugemisega. Siis tõi Mamma lagedale mitu kotitäit õhupalle, mida Samuel ja Lenna võidu täis puhusid. Minu ülesandeks jäi pallid kinni siduda. Meeskonnaöö toimis suurepäraselt.

Ah jaa, enne pallide puhumist jõudsid lapsed õues mulle puhumas käia, mis tuules kiiresti ja kõrgele lendasid. Tegevust jagus vähemalt pooleks tunniks kui mitte rohkem.

Veel jõudsime muna hoidmise teatevõistlust teha, lapsed palli loopida, mere ääres ühe ja külas teise jalutuskäigu teha, hoovis puuoski kokku riisuda ning lapsed ka batuudil hüpata. Päris omajagu külarahvast oli õue jalutama tulnud, sest eks kõik püüdsid igavust peletada.

Lõppkokkuvõttes oli päev päris tegus ja ega me elektrist suurt puudust ei tundnud.

Õhuks torm taandus ning kella poole kaheksaks õhtul tuli ka elekter tagasi.

Lõpp hea, kõik hea 🙂

Lilled ja hapukoor

Mulle meeldivad lilled, minu arvates ei ole neid kunagi liiga palju! Veel vähem saab mul küllalt lillede pildistamisest! Eriti ägedad on fotod mestikult kasvavatest lilledest, kus taustal paistavad mäed. Ilmselt võiksingi lilli pildistama jääda!

Kõik inimesed ei jaga minu vaimustust lillede osas, vaid nende jaoks on hoopis erutavam hapukoor!

See on lahe, sest mis oleks maailm mitmekesisuseta! Pakun, et üks ütlemata igav paik. Millegipärast rullub silme ees lahti pilt ajast, kus lapsed pidid koolis kandma koolivormi ning teisitimõtlemine oli tabu. Või siis Põhja- Koreas kenasti marssivad koolilapsed, kus tohutu harjutamise tulemusena on sammu pikkus lihvitud filigraanselt ühesuguseks. Mulle on alati imponeerinud inimesed, kes julgevad olla teistsugused.

Erinevused rikastavad, kuid mõnikord unustatakse sallivus ning empaatia. Maailmavaated võivad olla inimestel väga erinevad tulenedes väga erinevatest põhjustest. Kellele ema ja kellele tütar, tegemist on ju lihtsalt maitseerinevusega!

Ise olen ma pigem tagasihoidlik. Mulle meeldib inimesi jälgida nende igapäeva toimetamistes. Eile Ingmarile rongijaama vastu jalutades just mõtlesin sellele. Tema on pigem see, kes käärib kohe käised ja asub suhtlema. Mina vaatan kõrvalt. Küprosel meeldis mulle nädalavahetusel õhtuti rannas jooksmas käia. Pered olid tulnud promenaadile jalutama või kohvikutesse seltskonda ja muusikat nautima. Kõige rohkem meeldis mööduda hotellidest, kus pulmalised rõõmsasti omavahel sädistasid. Iga kord oli tunne nagu võtaksin väikese killukese nendest emotsioonidest endaga kaasa! Nii palju õnnelikke inimese tekitab alati hea emotsiooni.

Paar päeva tagasi käisime Gregorit sõbra juurest koju toomas. Jutustasime sõbra vanematega terrassil ning ühel hetkel ütles Fabrizio, et läheme tuppa mul on kõhe. Väljas oli umbes 20 soojakraadi! Hakkasime Ingmariga naerma mõeldes sellele kui erinevad võivad olla arusaamad soojast ja külmast. Itaallased, kes küll juba 20aastat elanud Šveitsis, tunnetavad temperatuuri ikka hoopis teisiti kui meie põhjamaalased. Ei loe isegi see, kui oled kolm aastat Küprosel elanud 😀.

Ah jaa, tulles tagasi lillede ja hapukoore juurde, siis Aet, tervitused sulle! Ilma sinuta seda postitust poleks. Oled äge naine, paljude jaoks kreisi, minu jaoks põnev. Oleme väga erinevad inimesed, aga üks, mis meid seob on jooksmine! Jooksmine liidab ja see on äge! Muuseas Aet, uus soeng sobib sulle suurepäraselt! Lisan postitusele mõned pildid lilledest ja ma luban, et kui ma leian kusagilt klaaspurgis hapukoore, siis saab postitus rikkamaks ka hapukoore võrra😀

Punase märkmikuga naine

Istun terrassil, loen raamatut “Punase märkmikuga naine”… kuulan Eric Satie klaverimuusikat. Mulle meeldib, kui raamatus märgitakse muusikuid. Huvitav on kuulata, kellest raamatu tegelane räägib. Võimalus tutvuda uue loominguga loob põnevaid hetki. Samastuda raamatu tegelaskujuga, jõuda emotsionaalselt samale lainepikkusele.

Olen raamatu lugemisega üsna algusjärgus. Punase märkmikuga naine kirjutab märkmeid, mis talle meeldib, mis mitte… neid ridu lugedes meenub punane märkmik, mille paar aastat tagasi mulle mu kallis abikaasa kinkis. Mulle väga meeldib see märkmik, hästi ilus ja armas. Märkmik on toodud Singapurist, kus punane värv sümboliseerib jõukust ning õnne, aga ka uut algust! Siiani seisab märkmik tühjana kuna tundub, et ta ootab erilisi sõnu ja erilisi hetki…

Millised on erilised hetked, erilised sõnad? Mingid sündmused, tähtpäevad või on hoopis eriline iga päev meie elus? Tundub, et nii üht kui teist. Mulle meeldib tähistada! Mis oleks sünnipäeva hommik ilma tordi ja lauluta! Sünnipäeval on tore kui saab ennast eriliselt tunda ja mulle väga meeldib näha seda sära ja elevust laste silmades, kui nad põnevusega kingitusi avavad! Samas pakub ka igapäev erilisi hetki, tuleb lihtsalt tähele panna. On ikka tore, kui laps õhtul käed ümber kaela põimib ja ütleb, et sa emme oled nii kallis! Või mõnikord ütleb sulle otse ja ausalt, emme palun kuula! Hetked, kus õpetaja ja õpilase rollid vahelduvad on harivad ning inspireerivad!

Punase märkmikuga naine, olen see mina? Jah kindlasti, sest mul on ju punane märkmik! Kas samastun raamatu tegelasega ei oska vastata kuna olen raamatut veel väga vähe lugenud. Ja ega tegelikult see polegi oluline! Minu jutud ja lood on minu omad ning ehk on aeg mõned read enda märkmikusse kirja panna…

Elu nagu filmis

Elu on huvitav ja eriti huvitav, kui elad huvitaval ajal.

Mäletan, kuidas nn. vene ajal pidid pereemad loovad olema, et toidupoest peale saia ja piima ka midagi muud saaks. Käsi peseb kätt põhimõttel oli võimalik ka suitsuvorsti ja muud head paremat saada. Meil oli elu teglikult täitsa lahe, sest vanaema töötas laos, kus kaupa oli palju. Miks seda küll poodidesse ei tohtinud saata, seda ma ei tea ja ega see mind sellel ajal väga ei huvitanud, sest lastena oli lõbus laos riiulite vahel mängida ning vajadusel aidata ka inventuuri teha. Uhh, mõelda vaid, sellel ajal tehti ladudes invetuuri käsitsi! Kogu kaup loeti üle ning numbrid löödi kokku arvelaual 🙂

Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, kuidas eestlased kõik koos Balti ketis seisid, et näidata oma ühtsust ning vaikset võimu koos lätlaste ja leedulastega.

Mäletan, kuidas 9.klassi lõpupidu sai viimaste rublade eest peetud, sest juba paar nädalat hiljem pidid kallid gümnasistid mõtlema sellele, kuidas kroonidega toimetada või no tegelikult mõtlesid sellele rohkem ilmselt gümnasistide vanemad.

Aga nagu ikka, raske aeg soodustab loovust!

Nüüd, nii hämmastav kui see ka ei ole, suutis üks viirus põhimõtteliselt kahe nädalaga terve maailma sulgeda. Sellist ülemaailmset nn. relvadeta sõda, kus ühel pool viirus ja teisel pool terve maailm ei oleks ilmselt keegi osanud ette näha.

Müstika- film, mis algas uue aasta algusega või siis natukene varem. Kummastav on sellele ajale mõelda! Tunne, et keegi on kusagil käsikirja valmis kirjutanud ning valinud osatäitajd, kes tegelikult ei soovi sugugi selles filmis osaleda. Mõni päev tundus minule kui udus ärkamisena, korjad ennast kokku, toimetad igapäeva tegemisi, oled lastele koolitöödes abiks ning astud pisikeste sammudega järgmise päeva suunas. Päev päeva järel kevadele ja suvele lähemale, lootusega! Hetkel oleme jõudnud aega, kus ilmselt esimene osa filmist hakkab lõppema. Mis saab edasi, ei tea, aga ma loodan väga, et kehvale filmile järge ei tule…

Täna on 22.mai, oleme perega pikal nädalavahetusel Lauterbrunnenis. Väljas paistab päike ning sooja on umbes 25 kraadi. Tulime Mürrenisse matkama. Siin on filmitud episoode James Bondi filmist ja ega ma väga ei imesta, sest see koht on hingematvalt kaunis ja tasub filmile jäädvustamist! Ühes tipus on lahe mänguväljak, kus lapsed saavad veidi lõbutseda ja “auru välja lasta” ning Inksil on vaja paar videokõnet teha. Mina võtan päikesevanni, imetlen Jungfraujohi tippu ja visualiseerin pilti sellest, kuidas lähiaastail Jungfrau maraton läbida. Uhh, see ei saa kindlasti kerge olema… oma soovidega tuleb ettevaatlik olla!

Mõte läks lendama…

Ma ei oska joonistada

Selle postituse pealkirja kirjutasin juba eelmisel nädalal, kui lapsed olid reede õhtul magama läinud ning meil Ingmariga oli filmiõhtu. Mulle meeldib filmi vaadates kirjutada, aga seekord haaras film täiesti endasse ning selle postituse pealkirjast ma kaugemale ei jõudnudki….

Täna on kolmapäev, lapsed juba magavad….jätkan sealt, kus kirjutamine pooleli jäi 🙂

On huvitav, miks enamik inimesi arvab, et nad ei oska joonistada….no vähemalt tundub see eestlaste seas üsna levinud mõttekäik olema… ka mina olen nii arvanud ja nii arvavad ka minu pojad….

Gregoril oli koolitööna vaja midagi joonistada….oi, kus me võitlesime, et midagi paberile saaks! Ilmselgelt tunneb ta ennast jalgpalli platsil mugavamalt kui pliitatsit käes hoides! Vähemalt on ta tubli ja viitsib internetist abi otsida!

Nii lahe oli vaadata, kuidas isa pojaga koos joonistas ning kuidas poiss päriselt nautis joonistamist! See oli nii äge! Teda ei huvitanud, et ta lille lehele jooned valesti peale tegi või et mingi kriips polnud nii sirge või kõver, kui ta oleks võinud olla….ta lihtsalt nautis!

Tuleb vist sagedamini pliiats kätte võtta ja lapsi joonistama utsitada, sest tegelikult ju ainult harjutamine teeb meistriks! Ka Gregor nõustus sellega ja oli enda joonistatud linnu üle väga uhke!

Lisan siia Gregori joonistuse. Vaadake ja otsutage ise….

Kodus on mõnus

Kell on 17:58, olen terrassil, päike paistab, kuulan klappidest Eesti popumuusika klassikuid, joon late macchiato’t ning olen päriselt õnnelik. Kodus on mõnus!

Sellel aastal oleks aprill pidanud olema täis seiklusi nagu seda on olnud palju eelmised aprillikuud, kuid seekord läks teisiti ning täna õhtusööki tehes, mõtlen sellele, kui tore on ka lihtsalt kodus olla. Mulle tundub, et ka lapsed naudivad lihtsalt olemist. Mõned päevad tagasi avastasid nad näiteks taas oma pisikesed mudelautod ning eile, kui mina võtsin ette suurema põrandate küürimise, siis mängisid nemad mitu tundi lihtsalt autodega!

Vahva on ka see, et iga päev on aega kogu perel kõik koos vähemalt kaks korda päevas ühise laua ümber istuda ning vähemalt korra päevs käime kõik koos koeraga pikemal jalutuskäigul. Kõige toredam on aga see, et keegi ei pea kuhugile tormama! Lastel on küll aeg ajalt igav, aga siis ongi võimalus minna õue rattaga sõitma, õppida programmeerimist, mängida sulgpalli või lihtsalt teiste lastega õues midagi põnevat ette võtta.

Täna käisin jooksmas, Samuel sõitis rattaga. Käisime järve ääres kive vette loopimas- õnnestus isegi lutsu visata! Varsti on õnneks vesi piisavalt soe, et järve ujuma saaks…oi ma igatsen seda peale jooksmist meres ujumas käimist! Pean tunnistama, et see on üks asi, millest ma puudust tunnen! Küprosel sai isegi talvel meres käidud…

Aga hetkel meeldib mulle olla siin, kus ma olen, vaade lumistele tippudele, päike mõnusalt põske paitamas ja ikka kõlab klappidest Eesti popmuusika klassika ning nina püüab kinni mõnusad grillilõhnad…..