Elu nagu filmis

Elu on huvitav ja eriti huvitav, kui elad huvitaval ajal.

Mäletan, kuidas nn. vene ajal pidid pereemad loovad olema, et toidupoest peale saia ja piima ka midagi muud saaks. Käsi peseb kätt põhimõttel oli võimalik ka suitsuvorsti ja muud head paremat saada. Meil oli elu teglikult täitsa lahe, sest vanaema töötas laos, kus kaupa oli palju. Miks seda küll poodidesse ei tohtinud saata, seda ma ei tea ja ega see mind sellel ajal väga ei huvitanud, sest lastena oli lõbus laos riiulite vahel mängida ning vajadusel aidata ka inventuuri teha. Uhh, mõelda vaid, sellel ajal tehti ladudes invetuuri käsitsi! Kogu kaup loeti üle ning numbrid löödi kokku arvelaual 🙂

Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, kuidas eestlased kõik koos Balti ketis seisid, et näidata oma ühtsust ning vaikset võimu koos lätlaste ja leedulastega.

Mäletan, kuidas 9.klassi lõpupidu sai viimaste rublade eest peetud, sest juba paar nädalat hiljem pidid kallid gümnasistid mõtlema sellele, kuidas kroonidega toimetada või no tegelikult mõtlesid sellele rohkem ilmselt gümnasistide vanemad.

Aga nagu ikka, raske aeg soodustab loovust!

Nüüd, nii hämmastav kui see ka ei ole, suutis üks viirus põhimõtteliselt kahe nädalaga terve maailma sulgeda. Sellist ülemaailmset nn. relvadeta sõda, kus ühel pool viirus ja teisel pool terve maailm ei oleks ilmselt keegi osanud ette näha.

Müstika- film, mis algas uue aasta algusega või siis natukene varem. Kummastav on sellele ajale mõelda! Tunne, et keegi on kusagil käsikirja valmis kirjutanud ning valinud osatäitajd, kes tegelikult ei soovi sugugi selles filmis osaleda. Mõni päev tundus minule kui udus ärkamisena, korjad ennast kokku, toimetad igapäeva tegemisi, oled lastele koolitöödes abiks ning astud pisikeste sammudega järgmise päeva suunas. Päev päeva järel kevadele ja suvele lähemale, lootusega! Hetkel oleme jõudnud aega, kus ilmselt esimene osa filmist hakkab lõppema. Mis saab edasi, ei tea, aga ma loodan väga, et kehvale filmile järge ei tule…

Täna on 22.mai, oleme perega pikal nädalavahetusel Lauterbrunnenis. Väljas paistab päike ning sooja on umbes 25 kraadi. Tulime Mürrenisse matkama. Siin on filmitud episoode James Bondi filmist ja ega ma väga ei imesta, sest see koht on hingematvalt kaunis ja tasub filmile jäädvustamist! Ühes tipus on lahe mänguväljak, kus lapsed saavad veidi lõbutseda ja “auru välja lasta” ning Inksil on vaja paar videokõnet teha. Mina võtan päikesevanni, imetlen Jungfraujohi tippu ja visualiseerin pilti sellest, kuidas lähiaastail Jungfrau maraton läbida. Uhh, see ei saa kindlasti kerge olema… oma soovidega tuleb ettevaatlik olla!

Mõte läks lendama…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s